PANELISTID
Triin Jagomägi
Olen Triin Jagomägi, ortodont, professor kelle töö ühendab kliinilise praktika, teadustöö ja õpetamise. SÄRTSu paneeldiskussioonis räägin sellest, kuidas teadustöö oskused ja parim olemasolev tõendus aitavad langetada põhjendatud raviotsuseid ning viia teadustulemused igapäevasesse kliinilisse praktikasse. Minu pikaajaline kliiniline ja teadustöö kogemus ortodonia vallas on näidanud, et tõenduspõhine meditsiin ei tähenda üksnes ravijuhendite järgimist, vaid teaduskirjanduse kriitilist hindamist ning selle ühendamist kliinilise kogemuse ja patsiendi vajadustega. Sama lahutamatu on meditsiinieetika: patsiendi kaasamine, tema autonoomia austamine ning ravi võimaliku kasu, riskide ja põhjendatuse aus hindamine.
Erik Abner
Olen Erik Abner, Tartu Ülikooli genoomika instituudi teadur ning minu töö keskendub haiguste geneetiliste põhjuste uurimisele Eesti geenivaramu andmetel. Oma töös olen lähtunud põhimõttest, et teaduspõhisus eeldab lisaks headele uuringutele oskust tõendeid kriitiliselt hinnata ja ebakindlust ausalt tunnistada. Eksperdiks olemine eeldab nii teiste, kui ka enda võimalike kallutatuste mõistmist. COVID-19 pandeemia ajal nägin lähedalt, kui kiiresti võivad levida pseudoteaduslikud väited ning kui keeruline on teadlastel neile selgelt ja vastutustundlikult vastata. Seega pean oluliseks rõhutada teadusliku mõtteviisi arendamise tähtsust tulevaste arstide hulgas ja muidugi ka ühiskonnas laiemalt, sest sellest sõltuvad meditsiiniliste otsuste usaldusväärsus.
Olen Karin Kogermann, proviisor, ravimiteadlane ja Tartu Ülikooli Farmaatsia instituudi füüsikalise farmaatsia professor. Juhin teadusgruppi, mis arendab uudseid paikses haavaravis kasutatavaid materjale ja ravimkandursüsteeme, ühendades farmaatsia, materjaliteaduse, mikrobioloogia ja meditsiini. Meie töö hõlmab kogu arendusprotsessi alates laboriuuringutest kuni loomkatsete ja kliiniliste uuringuteni, mistõttu on tõenduspõhisus ning teadus- ja meditsiinieetika meie igapäevase töö lahutamatu osa. Paneeldiskussioonis arutlen selle üle, kuidas tagada uuenduslike ravilahenduste arendamisel teaduslik usaldusväärsus ja eetilisus ning leida tasakaal innovatsiooni, tõenduspõhisuse ja eetiliste põhimõtete vahel. Kiire tehnoloogia areng tähendab, et peame üha sagedamini hindama, kas senised eetilised põhimõtted ja regulatiivsed lähenemised on uute ravilahenduste jaoks endiselt piisavad või vajavad need ajakohastamist.
Karin Kogermann
Anu Valkna
Olen Tartu Ülikooli arstiteaduse neljanda aasta doktorant. Oma teadustöös uurin reproduktiivgeneetikat ja seda, kuidas geneetilisi teadmisi saaks kliinilises meditsiinis paremini rakendada. Minu teekond arstina on kulgenud tavapärasest veidi erinevalt – pärast arstiteaduse lõpetamist jätkasin doktorantuuris, töötasin üldarstina ning alles seejärel alustasin peremeditsiini residentuuri. Paneeldiskussioonis jagan oma kogemust sellest, kuidas üliõpilasteadusest kasvas välja doktorantuur ning kuidas teadustöö on kujundanud minu mõtteviisi arstina, kliinilist otsustamist ja arusaama tõenduspõhisest meditsiinist. Teaduseetikaga puutusin põhjalikult kokku juba doktorantuuri alguses, alates uurimisprojekti kavandamisest ja eetikakomitee menetlusest kuni patsientidega suhtlemise ning uuringutulemuste vastutustundliku tagasisidestamiseni.